esmaspäev, aprill 11

Puudutuse meenutus.

Kodukohta Hiiumaale jõudes võtsin sammud tädi poole. Kõndides tundsin, kuidas kopsud täituvad värske õhuga ja hing kohaneb hiidlaste ajaga - see tähendab et aega ei olegi. Linnas elades polnudki märganud kui suureks on pajutibud kasvanud. Jõe-äärsetel puudel on pungad nii pungil, et lehed on iga hetk tulemas. Aedades ilutsevad lumikellukesed, märtsikellukesed, krookused, sinililled ja isegi nartsissidel on nupukesed õite jaoks. Tädi elab toredas kollases majas, mis on loomulikult ümbritsetud toreda aiaga ja teisel pool aeda on saunamaja.
Tahtega ennast värskendada lausus tädi, kus kapist saan valida sobiva rätiku. Vaatan ja vaatan ja ei ole seda, mida otsin. Nimelt väiksena sai iga laupäeva õhta sauna mindud ja siis oli kõigil oma rätik. Lõpuks tädi abiga sai see sama helesiniste ruutudega rätik leitud. 
Jaaa... kunagi olid iganädalased saunaõhtud, kus sauna eeskojas kapil asteses kolmeliitrise purgiga õunamahl, mida peale pesu mõnuga rüüpasin. Mäletan selle sauna lõhna. Mäletan, kuidas niiskusest tekkinud higitilgad mööda seina alla jooksid... Ja mäletan, kuidas see sama rätik mind kuivatas. Meenus selle rätiku tekstuur ja puudutus. Olen sama, kuid keha on suurem. Tundus nagu praegune keha saab kogeda tolle aegse keha ja meele aistinguid. Meenus see samune kaitstud ning hoitud olemine. Olin puhas kui porgand ja usun et sama õnnelik kui see puhas väike tüdruk aastaid tagasi.

Kommentaare ei ole: