pühapäev, detsember 25

Ajavahe.

Olin linnas ära olnud kolm nädalat enne kui tagasi saarele pöördusin. Sõites mööda maad teeb see neli tundi, millest kaks ja pool maanteel ja poolteist merel. Kuid tegelik ajavahe on meeletu - mul võttis tagasi maaelu rütmi saamine vähemalt ööpäev. Esimesel hommikul magasin poolde päeva ja siis ka keha, meel ja vaim tahtsid lihtsalt olla. Tegelikult see puhkamise faas on olnud pikemat aega, aga seda on meil ausalt öeldes kõigil vaja. Ei pea eestlase kombel kogu aeg kasulik olema ja midagi tegema. Nii ma siis lihtsalt olengi, läheduses tiigrisilm ja tsitriin ning kogun jõudu või õigemini taastan enda väge. Enda sisemist väge tuleks siiski liigutada selles suunas, mis päriselt hinge toidab ja rõõmsaks teeb ja kui seda viimast pole on õige aeg aja maha võtmiseks.

Pean ikka kordama, milline vaikus! Tabasin mõttelt, et linnas ollakse ka ju omaette. Korteris saab väga hästi olla üksinda või minna jalutama, aga ausalt hoopis teine tunne on kui tead et tõepoolest vähemalt viiekümne meetri raadiuses ühtegi inimhinge ei ole. Jõudsin järeldusele, et sellepärast see ajavahe nii suur ongi. Pikalt ümberringi sagimist, naabrite rääkimine teiselpool seina, televisioon, raadio ning kõik muu sigin ja sagin - see kõik oli talletanud kehasse ja enda olemine hakkas hääbuma. Minge kohe julgesti metsa, võtke vähemalt üks päev.. parem kaks või rohkem ja hingake looduserütmi.


Kommentaare ei ole: